Tuulearmuke

„Tuulearmuke“ on Betti Alveri esimene olulisem teos, mille ta kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis. Romaani saatis suur edu ja see ajendas Alverit kirjanikuks pürgima. „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. „Pöörane tuul siin, ma ei mõista, kuidas ometi…“ „Oh, see pole veel midagi! Peaksite tulema Liivaneemele, seal puhub väiksegi ilmaga juuksed peast! Ma ei tea, miks inimesed ei armasta tuult? Mina, doktor.., teate, mis teeksin, kui tuul oleks inimene?“ „Tooksid ta siia, et mul õieti külm hakkaks?“ „Ei, misjaoks nii? – Kui tuul oleks inimene, suudleksin ta surnuks.“ /…/ „Tuulearmuke,“ ütleb viimaks Olaf Andresen mu sõrmi haarates.

„Tuulearmuke“ on Betti Alveri esimene olulisem teos, mille ta kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis. Romaani saatis suur edu ja see ajendas Alverit kirjanikuks pürgima. „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. „Pöörane tuul siin, ma ei mõista, kuidas ometi…“ „Oh, see pole veel midagi! Peaksite tulema Liivaneemele, seal puhub väiksegi ilmaga juuksed peast! Ma ei tea, miks inimesed ei armasta tuult? Mina, doktor.., teate, mis teeksin, kui tuul oleks inimene?“ „Tooksid ta siia, et mul õieti külm hakkaks?“ „Ei, misjaoks nii? – Kui tuul oleks inimene, suudleksin ta surnuks.“ /…/ „Tuulearmuke,“ ütleb viimaks Olaf Andresen mu sõrmi haarates.